Liblikõieliste söödakultuuride väetamine

Taimi tuleb väetada vastavalt mulla analüüsile ja põllult koristatud  saagile!

LÄMMASTIK (N)

Liblikõieliste rohumaade väetamisel lähtutakse nende osatähtsusest rohustus. Liblikõieliste valdaval esinemisel üldreeglina lämmastikväetisi ei anta. Uurimustega on kindlaks tehtud, et liblikõieliste kultuuride kasvatamisel seotakse mügarbakterite kaasabil hektari kohta aastas enam kui 200 kg/N, millest pool jääb mulda (v.a. üheaastased)

Saagiga eemaldatud N-kogused aastas.

KAALIUM (K)

K tagab taimede normaalse arengu, on oluline suhkrute moodustamisel, osaleb juurekava moodustamisel ning on esmatähtis taimede talvitumisel. K vajavad liblikõielised samapalju kui lämmastikku. N:K = 1:1 ( vt. N koguseid, mis saagiga eemaldatakse). Lutsernil muutuvad K puudusel lehtede ääred kollakaks ning rohelistele lehtedele tekivad valged täpid.

BOOR (B)

Mikroelementidest on oluline osa booril, mille puudusel pidurdub taimede juurestiku areng, uute võrsete areng ning kasv. B puuduse taset hinnatakse selle sisalduse järgi mullas ja taimede järgi visuaalselt. Lutsernil muutuvad lehed kollaseks kuni roosaks või isegi lillaks, kuni taime võrsete kasvukuhik kärbub. Aine puudumisel on varred lühikesed. Samal ajal taimede alumised lehed ja võrsed säilitavad rohelise värvuse.

FOSFOR (P)

P tagab taimede normaalse toitumise ja kasvu ning taaskasvu. P on väga oluline taimede tärkamisel ja juurestiku kasvul. P puudusel taimede kasv pidurdub, lehtede suurus väheneb ja väheneb saak. P vajadus sõltub selle sisaldusest mullas, seda antakse väetisena 2…4 korda vähem kui K. Lutsernil muutuvad lehed sinakaks ja koolduvad.

KALTSIUM (Ca) 

Ca vajavad liblikõielised esmajärjekorras mügarbakterite moodustamiseks ja N sidumiseks õhust. Soodustab juurestiku arengut ning toimib olulise elemendina taimerakkude kasvu ja paljunemise protsessis. Ca antakse mulda mulla happesuse alandamiseks, mis on tuntud lupjamisena. Liigne Ca sisaldus vähendab oluliste elementide nagu fosfor, mangaan ja boor omastamist taimede poolt.

VÄÄVEL (S) 

Seoses keskkonnakaitse abinõude rakendamisega ja väetiste tootmise tehnoloogia muutumisega on saanud taimekasvu probleemiks väävel. S on oluline element aminohapete, eriti tsüstiini ja metioniini sünteesis, mis kuuluvad taimse proteiini koostisesse. Taimed vajavad S samapalju kui fosforit  P:S = 1:1 S puudusel muutuvad lutserni lehed heleroheliseks kuni kollaseks, lehed hakkavad kärbuma ning taimede kasv pidurdub, sest väheneb N  sidumine mügarbakterite poolt.

Peale eelpool toodud elementide vajavad heintaimed normaalseks kasvuks ja arenguks rauda (Fe), mangaani (Mn), vaske (Cu) peamiselt turvasmul-dadel, tsinki (Zn), molübdeeni (Mo), koobaltit (Co), naatriumi (Na), magneesiumi (Mg).

Enamik eelpool toodud elementidest on vajalikud ka loomade söötmisel. Seega väetamatus või ühekülgne väetamine põhjustab kehva taimekasvu, kuid sellele lisaks tekitab probleeme söödaratsioonide koostamisel ja tasakaalustamisel mineraalainetega.